nädal aega Pähkliga

Hoiatasin Markot aegsasti, et mul oleks vaja üks laupäev vabaks saada, kuna läheme Leetu koerale järele ja ilmselt tuleb nii pikk päev, et trenn välja ei mängi. Marko küsis tähtsa päeva saabudes, kas mängib välja tund aega jooksu enne minekut ja õhtul avavees ujumise. Kindlasti mängib. Kui paar päeva enne trenni sisu sain, vaatas sealt vastu tõusva kiirusega tempojooks. Tõusin 5.00, et 5.30 trenni minna. Jooksu ajal meenutasin, et keskkooli lõpus ja ülikooli alguses sel ajal pidu tavaliselt veel käis, täna jooksen samal kellaajal tempojooksu ja see tundub täiesti normaalne. Kusjuures eriti mõnus oli teha jooksutrenn normaalse temperatuuriga.

16 km joostud, pestud ja söödud, asusime teele. 400 km lahutas meid Pähklist. Pähkel on tõult Ungari lühikarvaline linnukoer ehk lühidalt vizsla. Pähkli pesakonnast olid teised kutsikad juba läinud ja nad olid oma energiapommist õega viimastena uue kodu ootel. Pähkel suurt ujumisest veel ei hoolinud, aga kui õde üle väikse jõe ujus, ei jäänud muud üle, kui sama teha. Geenides on ujumine sees. Veetsime vast kaks tundi kasvataja juures ja asusime teele. Kui nende kodust lahkusime ja Sander väravat sulges, sai Pähkel esimest korda aru, et jama on majas ning hakkas emotsionaalselt niutsuma. Pisarad hakkasid ka minul voolama, mõtlesin, et kuidas me ta ikka võtame oma perekonna juurest ära. Sain aru, et kui meie ei võta, siis võtab keegi teine. Mina rohkem ei nutnud, Pähkel niutsus, kui temaga piisavalt ei mängitud.

Lootsime koju jõuda 6-7 ajal. Pähkli ja enda jalgade sirutamiseks tegime mitu pausi ning siis võttis Lätis meid migratsioonipolitsei maha. Sandril on uus id-kaart küll tehtud, aga see ootab teda PPA-s. Vahvad ametnikud ütlesid, et nad teevad päringu Eestisse ja vastusega võib minna kuni 15 minutit. Tore küll. Võtnud kaasa meie dokumendid, kirjutasid nad palehigis mingeid protokolle, läbi musta koopiapaberi. Tulles tagasi, näitasid nad Sandrile lätikeelset protokolli ja kinnitasid, et see on ainult hoiatus, mingit trahvi ei ole ja kirjuta nüüd siia, siia ja siia alla. Sander tegi, mis vaja, ja saime tulema. Jõudsime lõpuks koju kell 21.30. Tahtsin Pähklit veel jälgida, aga Sander kamandas mu ujuma, varsti pidi pimedaks minema.

Nädal aega on Pähkel minuga tööl kaasas käinud. Arvasin, et jube keeruline tuleb – ta ju täitsa kutsikas alles. Aga kui kell 9 tööle jõuame, siis ta magab 2-3 tundi jutti, siis väike õueskäik, tund aega veel und, siis söök, 15 minutit õues ja siis magab päeva lõpuni. Stiilinäited magamisasenditest kodus, tööl ja autos:

Kolmapäeval jätsime Pähkli esimest korda õhtul üksi koju, kuna käisin temposarja sõitmas. Sõidust suurt midagi kirjutada ei ole. Üldse ei läinud, kohe ei olnud seda tunnet. Soojendusel ei läinud pulss üles ja võistlusel ka mitte. Keskmine jäi alla 170 ja lõpus sain hambad ristis 182 peale. Vahel on kohutavalt raske ja ei liigu, mul ei olnud raske. Seda käiku, valmisolekut ja emotsiooni ei olnud. Soojendusel ei saanud sooja ja stardis olla huuled lillad olnud. Marko õnneks grupist välja ei visanud :). Kui koju jõudsin, nägin maailma kõige õnnelikumat Pähklit. Ta hüppas nagu kits ja tahtis aasta musid ette ära anda. Energiat oli lihtsalt nii palju. Kui talle palli viskasin, siis ta ei jooksnud järele, vaid läks hüpetega. Talle on vist emapiimaga palli äratoomise mäng kaasa tulnud. Lihtsalt oskab seda.

Pähkel ronib aegajalt mulle sülle sossutama, aga pikka pidu sellega ei ole. Hetkel suudan tal ka eest ära joosta ja ta lidub lehvivate kõrvadega järele, aga pikka pidu mul liidripositsiooniga ei ole. Leidsin internetiarvarustest, et vizsla võib joosta kuni 64 km/h. Selline kiirus on minu jaoks liiga suur – kui rattakompuuter sellist numbrit näitab, siis sätin näpud juba piduritele.

Kuu-poolteist tagasi oli Pähkel veel väike vorst: