jalad müügiks
Planeeritult katkestasin laupäeval Triathlon Estonial esimese jooksuringi järel võistluse. Olemine läks tegelikult alles jooksurajal mõnusaks, see on siis umbes kuue ja poole tunni pealt. Alates 10. kilomeetrist rattal unistasin sellest, kuidas terve õhtu voodis kookonis olen ja mitte midagi ei tee. Proovisin magama ka jääda, ent tulutult. Kui võistluse ajal kannustasin keha pingutama, siis ütles keha nüüd üheselt – passi üleval karistuseks.
Alustan sel korralt tagant poolt ja kirjutan nii nagu päriselt oli.
Aitäh emme ja issi, et mul raja ääres kaasa elasite – muidu see 8x20 km ring oleks veel üksildasem olnud. Kusagil poole peal, kui nad olid mulle ühe pudeli ära andnud, teavitasid nad, et lähevad nüüd Keilasse ja seal näeme. Mis mõttes? Mida nad seal Keilas teevad? Kohvikusse lähevad või? Ja jätavad minu siia üksinda? Järgmisel ringil ütlesin, et nad kindlasti ei või veel lahkuda ja ootan kahe ringi pärast uut pudelit. Ema käis ostis eemalt putkast pirukat ja nii nad siis passisid mind seal viis tundi. Viimasel ringil andsin loa Keilasse minemiseks. Muidu meil täitsa klapib, aga millal ja mis joogipudel anda, seda peame veel harjutama.
Asja juurde..
Pidin jooksma ühe ringi ehk 5 km ja natuke peale. Algselt pidin testima tempot 4:45 km, aga lõpuks oli ülesanne selline, et jooksen tunde järgi. Panin 4:00 tempoga minema. Turtsatasin naerda ja võtsin tempot alla. Ka 4:15 on Hawaii jaoks 100 korda liiga kiire. Jõudsin temponi 4:30 ja natuke peale. Kui unustasin, et pean end tagasi hoidma, siis hüppas tempo jälle 4:15 peale. Kui rattas olid jalad väsinud, siis joosta oli vahva. Või siis ootasin juba väga lõppu, et selline kiirus tuli. Kui kiipi ära viima läksin ja ütlesin, et katkestasin, prooviti mind korduvalt ümber veenda, et äkki ikka jaksan edasi teha, kasvõi vahepeal kõndides. Ütlesin, et see ei ole tõepoolest võimalik. Mul tuleb kogu see pull päriselt juba seitsme nädala pärast täis mahus läbi teha.
Rattas sain üsna kähku aru, et midagi head tulemas ei ole. Päris pull on sõita 180 km, kui arutled muist maast selle üle, kas keegi on sinu jalgadega öösel veel ühe trenni teinud või kas jalad peaks pärast võistlust maha müüma. Oli väga hea, et Markot raja ääres ei olnud. Oleksin ilmselt teda nähes nutma hakanud ja palunud luba varem katkestada. Päriselt. Mulle meeldib pingutada, kui suudan pingutada. Rattas ma ei saanud käiku enda arvates sissegi. Proovisin mõtlemist ümber suunata, sest kui mõtled, et on vastik ja raske ja ei taha, siis ongi keeruline sõita. Kui juba natuke sõidetud oli, sain aru, et saan sellega tegelikult hakkama ja lootsin, et hea treennina läheb see kirja ikkagi.
Rada oli 10 km + 8 x 20 km ring ja 10 km. Ringi ajad mahtusid kõik ühte minutisse. Tore, et ärakukkumist ei olnud. Teetööd ei olnud nii toredad. Ja see ka ei olnud tore, et päriselt tagant tuult sain nautida paarisaja meetri jagu tagasipöördel. Tugevad jaksasid ja oskasid ka selle tuulega sõita, mina nende hulka ei kuulunud. Ringe ma ei lugenud, teadsin, et kui kellal on 170 km, võib Keila poole tuld panna. Silla osal, mis oli suunaga Keila poole, oli tuul nii tugev, et mäletan end mitmel ringil mõtlemas sellest, kes küll mu Keilasse (umbes 10 km) eskortida võiks. Sain sinna peastmariaga.
Viidik sellest, kuidas vahetusalasse jõudsin ja isalt pead raputades küsisin, kas ta siis tõesti ei saanud vahepeal tuult kinni keerata. Väike keks tuleb ilmselt rõõmust, et jooksurajale pääsen
Sõitsin lõpuks keskmist napilt alla 35. Ühelt poolt on hea meel, kuna tunne oli vilets ja viletsa tundega sõita 180 km 35 keskmist on hea. Teisalt pole ma üldse rahul sooritusega. Pulss oli arusaamatult madal ja vatte ei suutnud hoida. Sõitsin isegi sillale tõuse püsti, ühel korral proovisin samal ajal ka laulda, üle 156 pulss ei läinud. Kui keha oleks saanud rääkida, oleks ta ilmselt öelnud abort mission. Vahemärkusena: latt ratta pingutuse osas on märksa kõrgemal.
Ujumise osas on Taukari segased tunded. Alguses ujusin paremini. Kui ära väsisin, hakkasin vasakule poole hingates vasakule ära vajuma, mis tähendas, et pidin pikemalt ujuma, et poi peale õigesti jõuda. Kui lõpp oli juba hoomatavas kauguses, sain end uuesti käima. Vesi oli nii madal, et paaril korral panin käega põhja. Klompide viisi oli ka taimestikku, millest tuli läbi sumada. Ujumast väljudes ja aega 1.12 nähes sisistasin esimesed vandesõnad.
Tõusin kell 5 ja täheldasin, et ei teinudki öösel unes triatloni, ju oli keha nii väsinud, et filmi peale ei pannud.
Rahu saabus maale, kui hüppasin reede õhtul lõpuks kell 20.20 basseini. Õnneseened, kes trenni(d) jõuavad päevasel ajal ära teha. Olin veerand viieni tööl, napsasin niigi 45 minutit tööaega. Sõitsin koju asjade järele ja mind tabas error. Kuna nädal tagasi selgus trennis, et ma ikkagi ei oska ballooniga rehvi täita, siis käisin Kristjani juures poes tunnis. Sellelt ballooni otsa pandavalt lullalt oli tihend puudu. Ilmselt oli asi selles, aga ega keegi ei tea. Võtsin ka uue tubular varurehvi, kuna see peab alati kaasas olema! Kell pool 5 koju jõudes avastasin, et selle ventiil on liiga lühike jooksude jaoks. ERROR. Mul oli vaja ventiilipikendust. Pidin kas uuesti linna minema või siis lootsin, et Sandril on ka. Kui see mure sai lahendatud (see kõik võttis oluliselt kauem aega, kui siia kirja sai), siis lõi äkki pähe, et ma ei saa ju seda kasutada, kuna rehvil ei ole liimi all. Mõeldes, et loll pea on keha nuhtlus, sammusin garaaži ja tõin maanteeratta jooksu, et selle rehv kolmandat korda alt ära võtta. Suure vaevaga õnnestus. Asusin teele. Sain aru, et olen kohutavalt väsinud.
Kolmapäeval ei olnud kohutavalt väsinud. Siis õnnestus veel Tartu lahtised meistrivõistlused ära võita. Tempo enam nii ilus ei olnud (38,4 sain keskmiseks), kui eelmisel korral, ent see oli selge, et sellele etapile panuseid panna ei tulekski. Trass oli raskem ning kavasse olid lisandunud jooksutrennid. Võitsin ka Transtar Temposarja üldarvestuses ja sain auhinnaks kotitäie maitsvat sööki, mh Matsimoka suitsuvorsti. Kui sellega koju jõudsin, elavdus Pähkel märgatavalt. Miks ainult meie peame head sööki sööma? Söö ise sama toitu 12 kuud kolm korda päevas. Andsin paar killukest suitsuvorsti ka Pähklile. Mõni päev on erilisem kui teine.
Kes jõudis lõpuni lugeda, siis kirjutan boonuseks veel juurde. Reede hommikul oli tunne selline, et kõik on üle pea kasvanud ja ma ei taha enam mitte midagi teha. Tahan restardi teha ja Hawaiile ära sõita. Kõike muud väikest tilu-lilu oli nii palju. Kõik tegevused sõidavad üksteisele sisse, magada pole saanud piisavalt. Reedel olin kõikide asjade pärast juba nii turris, et tahtsin lihtsalt kellegi sinna pimedasse kohta saata. Õnneks tuli reede lõunal mind herilane lõunasöögi ajal tüütama ja sain talle kõik südamelt ära öelda, mis ma arvan sellest, et ta mu toidu ümber tiirutab.
Pole see ironmaniks treenimine mingi meelakkumine. Uus plaan on rohkem magada, vähem muretseda ja lillelapsem olla.
