Otepää IM 70,3
Esmane emotsioon: ujumine 5, ratas 4- (või 3) ja jooks 5-. On ju siiski koolilõpetamiste aeg ja ma pole ammu hindeid saanud. Kuigi võistlusjärgselt olin rahul, et suutsin vajaliku pingutuse ära teha, siis pühapäevaõhtusel 1:30 rattasõidul mõtlesin, et oleksin ikka tahtnud kiiremini teha.
Võistlusnädal nägi välja järgmine. Esmaspäeval puhkasin. Teisipäeval sõitsin hommikul kaks tundi rattaga, sees oli erinevaid lõike ja mul olid selle aasta parimad jalad. Sander oleks ka ilmselt linnasildini kiirenduse pähe saanud. Õhtul sulistasin 30 min avavees. Kolmapäeva hommikul ujusin 3600 meetrit. Nördimisega kirjutasin pärast trenni Markole, et see hetk on saabunud – olen 5 sekundit 100 m peale aeglasem. Arvasin, et olen juba pinges ja libisemine on läinud. Õhtul jooksin 55 min, millest 10 minutit rahulikult ja 5 minutit Otepää esimese ringi võistluspulsiga kolm korda läbi ja natuke peale. Neljapäeval sõitsin rahulikult 1:30. Reedel jooksin kodus 35 minutit ja ujusin Otepääl 20 minutit. Olin valmis.
Alates kolmapäevast viskas sisse hetki, mil mõtlesin või ei mõelnud võistlusele, aga sees keeras. Reedehommikusel jooksul oli raske olla, halb hingata ja okse tunne kurgus (või vähemalt keha andis sellise signaali). Reede oli vabaks võetud, et saaksin rahulikult toimetada. Saatsin hommikul poisid tööle, jooksin, sõin ja läksin magama. Poolteist tundi õndsat und. Kui tõusin, olid ema ja isa jõudnud ja ema punus patsid. Lahkusime koos, mina Otepääle ja nemad Tartusse linna peale tuiama.
Otepääl tegin ujumise ja pidin Enerviti telki minema oma tarkusi jagama huvitatutele. Neid ei olnud. Sain mõnele sõbrale paar soovitust anda ning liikusin briifingule.
Ujumise alguses oli üsna palju veetaimi ja paar tükki jäi kohe kella ümber. Kas peaksin nendega ujuma või need takistavad mind ja peaksin ära võtma? Selgus, et peaksin nendega edasi ujuma.
Reedel koju jõudes oli nii lebo ja rahulik olla, et ise ka ei uskunud seda õnne. Ma ei pidanud isegi värviraamatut välja võtma. Telekast tuli Kiired ja Vihased 5, täpselt seda lihtsalt filmi mul vaja oligi. Kusjuures filmi vaadates mõtlesin, et peaksin neile kirjutama, kuna neil oli seal üsna mitu apsu. Näiteks sõitsid nad suure seifiga (2x4,5 m kui õigesti mäletan) ja kui see vastu puud paiskus, siis puu isegi ei liikunud ja kui hiljem auto vastu puud sõitis, läks puu pilbasteks. Ja üldse tundus ebausutav, et kaks autot sellist kolakat seifi vedada jaksavad. Aga tore film oli ikkagi.
Äratus oli pandud kella 7.00-ks. Olin üleval umbes 6.40-st, kusjuures juba silmi avades sees keeras. Panin silmad uuesti kinni, kuna natuke oli veel kellani aega ja puhkasin ette. Kuigi hommikussöök on mu lemmik söögikord üldse, siis see hommikusöök ei olnud üldse lemmik, aga sain sellega endaga dialoogi pidades hakkama.
Vahetusalasse jõudsin 8.30. Geelid, kompuuter, kalibreerimine, joogipudelid, rehvid. Rattaga korras. Jooksukotti uued sokid ja geelid koos soolakapslitega. Panin hommikul kodus kõrge säärega sokid jalga, aga kuna mul oli juba kiip ümber jala, sain aru, et ma ei saa mõistliku pingutuse ega ajaga võistlussokki jalga, mistõttu võtsin lühema säärega sokid. Kuna olin reedel teinud vahetusala kottidele sõlmed, et vihm sisse ei tungiks, kui peaks sadama hakkama, tegin sõlmed nüüd hommikul lahti, et asjad kiiremini kätte saaks. Vahetusala kotid korras. Kõik valmis.
Foto: Ain-Alar Juhanson
Pikutasin viis minutit ja suundusin kergele sörgile. Kergele sörgile järgnes umbes kümme minutit ujumist. Kümme meetrit enne kaldale jõudmist sain värskendava vopsu vastutulijalt piki vahtimist. Vana hea Hawaii tuli meelde, kus seda juhtus vist kolmel korral. Ma nägin küll seda ujujat, aga emb-kumb pani suunaga võssa. Hell on see koht siiani, aga mingit sinist silma ma ei saanud.
Läksin eelmisest aastast varem stardikoridori, kuna toona olid need juba nii paksult rahvast täis ja mul oli piinlik trügida. Ronisin vahesse 30–35. Kuna linte vist vahel ei olnud, olin üsna peaselt võistlejate liikumise tõttu 25–30 minuti ujujate vahes. Otsustasin, et enam ettepoole ei liigu, kuna see tähendab, et minust hakatakse lihtsalt üle ujuma. Natuke seismist ja võistluste start.
Stardijärjekord jõudis minuni üsna kiirest. Sulps vette ja tõmbama, mitte mõttetult kühveldama. Polnud tõmblemist, kaks korda vist pidin kitsast kohast läbi ujuma. Inimesed, kes minust möödusid, läksid kõrvalt, mitte üle minu. Enne starti rääkisid kaks meest, kuidas ujumine võiks pikem olla ja jooks lühem. Pööritasin selle peale silmi, mille võtan siinkohal tagasi.
Mu kõrvale sattusid head ujujad – nägin kui pikk ja ilus oli nende tõmme ja proovisin seda järgi teha. Mäletan, et mõtlesin, et eelmisel aastal pingutasin enam. Mitte et ma nüüd ei pingutanud, aga tean, et kui tahan kiiresti ujuda, siis läheb tõmme lühikeseks ja kaotan ajas. Keskendusin tõmbele. Peatselt olime juba saarele kolmveerand ringi peale teinud ja punane väljumiskoridor paistis. Enam ei olnud palju jäänud. Kas teate? Ujumine oli mõnus.
Aeg 31:34 (100 m 1:40, av 148, max 171) – superjess. 2018 ujusin 32:16.
Vahemärkus: ma tõesti ei tea, mida ma seal Hawaiil tegin, et 1:54 tempos ujusin.
T1 - 1:59 (2018 vahetasin end 1:58)
Foto: Mallor Malmre
Ratas tundus esimesel ringil mõnus. Jalad ei olnud päris sellised, et maailmarekordi tahaks sõita, aga paistis, et ei tule nii tuim sõit, kui eelmisel aastal Triathlon Estonial 180 kilomeetrit. Olin Markolt ette saanud nii pulsi kui vatid. Jälgisin pigem pulssi kui vatte, sest viimaseid on Otepääl oluliselt raskem hoida. Ja sain pulsiga paremini hakkama kui vattidega. Üksikud kiired mehed tulid tagant, aga muidu oli üsna mõnus sõita. Karusellitamist oli ka väga vähe. Vahepeal tuul keerutas ja mõtlesin, et äkki on tagasitulles hoopis mõnus tuul. Ei olnud.
Peatselt möödus minust Johanna-Maria Kuusemets. Mõtlesin, et sõidan temaga. Natuke aega mõtlesin seda, nii mõned kilomeetrid, aga siis tuli paar meest vahele ja sain aru, et tunne jalgades ei ole nii hea, et tahaks praegu suurema pingutuse teha, et tema järel õiges kauguses koht sisse võtta ja koos pingutada. Poolmaratonike oli siiski veel ees. Võtsin uuesti fookusesse rattakompuutril olevad väljad. Vastavalt enda võimetele tuleb sõita. Korrutasin endale motiveerivaid lauseid, kuni sain aru, et mul on täiesti kopp ees sellest rattasõidust juba. Tahtsin vahepeal asendist välja tulla ja selga sirutada või püsti vändata, aga kartsin, et Pirmin tuleb tagant ja paneb pärast puid alla, et mida ma sellises kohas asendist väljas sõidan. Püsisin all.
Mõtted olid laiali. Ma just ei mõelnud, mida pühapäeval hommikuks söön, aga täiesti keskendunud ma rattale ei olnud. Lohutasin end sellega, et pulss on ju see, mida pidin hoidma, kuigi vatid ei olnud. Seitsmekümne peal sain aru, et õnneks on ainult kakskümmend jäänud, mitte kolmkümmend. Ma ei tea, miks ma millalgi sajaga arvutasin. Sain natuke uut hingamist. Sellele uuele hingamisele aitas ilmselt kaasa ka see, et kui nägin vastutulijaid ja arvutasin palju neil sõita on, siis vandusin omaette ja mõtlesin, mida endaga teeksin, kui alles seal oleks. Ma tõesti tahtsin, et see ratas juba lõppeks.
Vahest olid ootused rattale nii palju suuremad, et see mu tuju rikkus. Ja rikutud tujuga ei ole hea sõita. Õnneks ratas juba lõppeski ning sain asuda jooksma.
Aeg 2:37:04 (keskmine kiirus 34,4m avg 161, max 181) – nojah. 2018 sõitsin orienteeruvalt 2:35:16 (avg 167, max 187).
T2 – 1:44
Vahetusalast sain teavet, et esimene koht on kuue minuti kaugusel. KUUE MINUTI???? Okei, alati ei peagi võitma.
Olin ette saanud juhise – mitte panna samamoodi minema nagu eelmisel aastal. Etteantud pulss oli 165. Kristel karjus 400 m pärast jooksu algust midagi sellist, et mis ma nii aeglaselt jooksen, kas teen seda esimest korda, jooksma on vaja hakata. Ütlesin talle mõttes, et mul on veel 21 km joosta ja ma ei peaks kiiremini jooksma hetkel, muidu ei jaksa teist ringi joosta. Lause oli liiga pikk, et välja öelda ja lootsin, et ta loeb mu mõtteid. Tempo oli 4:25 juures ja arvasin, et sobib hetkel. Millalgi üsna varsti sain teavet, et üks venelanna jälitab mind ja on 1:50 maas minust. AAAAHHH.
Olin Johanna Maria Kuusemetsast möödunud natuke enne Kristeli juurde jõudmist ja teadsin, et kui mingit katastroofi ei tule, peaksin Eesti naistest ära võitma. Esimesel Poslavitsal sain pulsi 180. See on üks vahva mäeke seal ringil ma ütlen. Jälgisin pulssi ja vaatasin, et 160–165 juures on ikka tempo seal 4:25 juures, vahepeal natuke vähem, vahepeal natuke rohkem. Arvan, et umbes viiendal kilomeetril sain teada, et esimene koht on 4:30 ja venelanna juba 1:30. Nägin eemalt Priitu ja teadsin, et siit ma lihtsalt läbi ei pääse. Ta ergutas mind sõnadega, et ega see ei ole mingi paraad siin, joosta tuleb ja jooksmine on mõnus. Ma ei jaganud temaga tol hetkel seda arvamust. Soovisin, et see oleks juba finišisirge, paneksin 4:00 või alla tempo peale ja liduksin viimased 500 meetrit. Kahjuks oli 15 kilomeetrit veel.
Proovisin pea tühjaks saada ja jooksule keskenduda. Sihvalt Otepääle olid tõusud vastikud, mulle tundus, et ma ei liigu üldse. Keerates metsa Otepää kergliiklusteele, mis läheb natuke allamäge, sain aru, et tegelikult ei ole jalad üldse kehvad. Pooleteist kilomeetrine kisakoor hakkas pihta. Küsimus: kui kaasaelaja hõikab „jõuad, jõuad“, kas see siis tähendab, et kaasaelaja arvab, et ma üldse ei jõua?
Sain võistluskeskusest kaasaelajatelt teada, et esimese koha sõbranna on 1:30. Tema saan küll kätte, juubeldasin oma peas. Aga kus on venelane? Sain laulukaare juures vanematelt teada, et vahe on ikka 1:30. Okei, see on hea, ta ei ole lähemale võtnud. Aga kui ta startis minust näiteks viis minutit hiljem, siis ta ju juhib. Pean oma parima andma. Teisel ringil otsustasin tempot lisada või siis pulsilööke. Enne Poslavitsat sain esimese koha jooksja kätte. Poslavitsa pidin ilusti ja kergel sammul jooksma, et ta näeks, et mulle pole mõtet järgi võtta.
PS! Kes tahab ilusat mõlemad jalas õhus jooksupilti, peab lihtsalt palju võistlustel jooksma (Veibri vanasõna). Foto: sportfoto, Kadri Roose
Janu oli ja geeli enam ei tahtnud. Läikis sees. Rain karjus mulle ühe mäe all enne Sihvale jõudmist motiveerivaid sõnu jooksutehnika kohta. Ma ei mäleta, mis need olid, aga nende saatel rühkisin end mäest üles. Neli kilomeetrit oli jäänud. Ma jõuan küll. Proovisin Sandrilt veel saada infot, kus on venelane, aga seda infot polnud, mis ajal ta startis. Pulssi ega tempot enam ei vaadanud juba mõnda aega. Teadsin, et pärast Sihvajärgseid mägesid on natuke alla ja siis hakkab pikk lõpukiirendus. Vähemalt proovisin kiirendada. Mäletan, et surusin näpud ehk siis küüneotsad peopessa, et tunda mingit muud tunnet kui jooksu kannatamine. Tavaline valu oli värskendav.
Kohe lõpeb see vastik tunne. Kohe saan pikali visata. Vahetusala, kurv, muru, pööre. Kevadlaagris tuttavaks saanud Priit lasi mu veel finišikaare all mööda. Kell kinni – ilmselgelt kõige hädavajalikum asi ning käpukile ehk asendisse, kus tuleb kõige rohkem õhku peale. Aeg 4.46, see on ok. Nutsin kolm hingetõmmet. Läbi. Ain-Alar tuli mind esimese koha puhul õnnitlema. Ütlesin, et ei-ei, üks venelanna ajas mind taga, peame tema ka ära ootama. Teda ei tulnud. Üsna pikalt ei tulnud. Kas ma pääsesin? Kallistasin vanemaid, Sandrit, Jooksupartnereid. Nad tahtsid võitjalt paari kommentaari. Rääkisin jälle oma venelase lugu. Nad vaatasid tulemusi ja mingi hetk saabuski tema tulemus ja see oli kuus minutit kehvem. Ära tegin, võit jäi koju!!
Kaheksaaastane õe laps Johanna küsis õelt videot nähes, et miks ma iga kord pärast finišit pikali viskan. Maa lähedal taastub kiiremini.
Aeg 1:33:59 (tempo 4:27, avg 171, max 186) – okei. 2018 jooksin 1.33.57, avg 177, max 190.
Jooksufailist ilmneb, et jooksin päris ühtlaselt: 4 minutit ja sekundid olid 22, 27, 34, 26, 30, 25, 32, 19, 42, 18, 31, 36, 32, 37, 29, 23, 29, 37, 11, 32; 3.46 ja 20 (seda viimast ei usu).
Autasustamisel oli eufooria veel sees ja läksin poodiumile madalstardist.
Una cerveza por favor
Võistlusjärgsel ööl oli magamine kehva, liigutamiste peale tõusin üles. Pühapäeva hommikul läksin kell kolmveerand üheksa pannkooke tegema. Trepist liikusin alla külg ees. Koertele järgi sõites sain aru, et päris kett on olla. Võtsin ainult arbuusi ja lamasin õunapuu all. Kintsud ja tagumik ning õlad valutavad. Liikumisesolek teeb olukorra heaks, muidu on ebamugav.
Õhtul sõitsin 1:30 rattaga ja mõtlesin, et selle ratta peab ikka paremaks saama. Kirjutasin sellest ka Markole. Mõistan nüüd, et tegelikult läks sõit hästi. Mul on pigem suured koormused olnud ning jalad ei ole puhkust saanud. See oligi ju pool trenni pealt võistlus. Aga oli see jah meeles, kui võistlusrajal olin. Või siis kui oligi, siis surus selle alla suur soov ikkagi kiiremini sõita. Ühesõnaga, tegelikult läks võistlus hästi ja täna juba rõõmustan. Koondhinne võiks olla 5-, vahetusalas võiks ka natuke kiiremini liigutada.
Pulsid on sarnaste kiiruste juures allapoole tulnud. Nii rattas kui jooksus kuus lööki minuti kohta. See teeb rattas 930 ning jooksus Rattas kuus lööki minutis ja jooksus seitse lööki minutis, mis teeb 942 ja 564 ehk suurusjärgus 1500 kokkuhoitud lööki. See on puhkeolekus 24+ tundi.
Aitäh kõikidele kaasaelajatel! Kuigi ma ei suuda jooksu ajal pöial üles märki näidata ega lehvitada, siis tähendab see mulle palju. Mõtlesin pühapäevaõhtuse sõidu ajal, miks ma nii kontaktivõimetu võistlustel olen. Mäletan, et mul oli piinlikkuse tunne, et ei jaksa nii kiiresti joosta, kui kaasaelajad nõuavad, panustavad. Ärge olge pahased, mul oli suur võitlus iseendaga ja siis vist ei jätkugi muuks.