kevadlaagri teine nädal
Kevadlaagri esimene nädal oli teise nädala kõrval titemäng.
Kevadlaagri esimesele nädalale järgnes puhkepäev. Seekord tähendas see 5600 m ujumist. Meie pundil kulus selleks napilt alla kahe tunni. Esmalt oli mingi vigur 150 m delfiiniga. Nõudis keskendumist ja kokkuvõtmist, et see ära ujuda. Siis tuli 300 m delfiini, kus pidi kavalalt tegusema ehk siis säästlikult kulgema, et ära ujuksin selle. Ka see õnnestus. Ja siis tuli 100 m täiega. Marko võttis aega: 1.27.3. See on mu 100 m rekord, ujutud oli siis umbes 5300 m. Tean, et see on aeglane, aga kõik vist on tänaseks aru saanud, et mina oma eluaja jooksul 1.20 100 m ujuma ei hakka. Õhtul oli veel jõusaal peale ja saingi kolme poole tunniga puhkepäeva õhtusse. Kangiketta suurused olid lemmikud!
Enne järgmist kolme jooksuga päeva ootas meid pärast hommikust jooksu ja ujumist pärastlõunal kolm tundi ratast. Kavas oli kirjas siledamal. Mingi hetk näitas Marko mingi kupli suunas mäe otsas ja ütles, et sõidame sinna. Ahah, aga see ei ole ju väga sile. Tegelikult oli see üks normaalsemaid tõuse nagu hiljem selgus. Lihtsalt ma ise olin mingi illusiooni loonud, et täna tuleb kerge siledal sõit.
Üks hea vanasõna tekkis ka laagris. Olin parasjagu rattas vedamas, kui pidime ristmiku ületama. Auto tuli eemalt, mistõttu väntasin kohe edasi ja hõikasin: „Kähku, siis jõuab!“. Ainult mina ja Katrin läksime üle. Teised raputasid selle peale pead. Ütlesin, et olen seda neilt õppinud, kuna iga kord grupi taga olles tundsin, et ringteel on auto mul juba otsapidi põlvedes, kui nad ütlevad, et vaba. Edaspidi kuulsin üsna tihti fraasi: kähku, siis jõuab!
Kolme jooksuga päev oli esmaspäeval. Hommikuse 40 minuti pikkuse jooksu tegi minuga kaasa Marko, noored pikutasid. Rattasõit staadionile kulges suuremas vaikuses, kuna mul oli juba ette paha olla. Katrin oli pealt kuulnud, et jookseme püramiidi. Jällekord ei teadnud, millest jutt käis. Soojendusringid joostud, selgus, et Katrin teeb jooksuharjutusi ja mina pean üksi liduma. Väike koorem langes õlgadelt, et võibolla jään täna ellu ja/või täna ma ei saa jälle meeldetuletust, kui aeglane tegelikult olen. Püramiid tähendas seda: 200 kiiresti, 800 rahulikult, 400 kiiresti, 600 rahulikult, 600 kiiresti, 400 rahulikult, 800 kiiresti, 200 rahulikult, 10 minutit vahele ja tagant otsast uuesti pihta. Eelmisest killer staadionitrennist oli vist kasu. Jooksin lõigud selliselt, et tempo oli 3.35-3.40. Enne esimesele minekut ütlesin, et jooksen 4.00 tempot, aga jalad kihutasid kiiremini. Marko ütles poolel maal, et tore oleks, kui ma nüüd teise seeria jaksan ka selliselt ära joosta. Jaksasin ka teise seeria samade aegadega joosta. Jessikas. Pingutamist oli kuhjaga, aga sel korral oli mõnus pingutada.
Avavees käisime ka kahel korral. Katriniga muidugi õnnestus kõrvuti olla enne vette minekut kalipsot selga pannes ja põlvini vees olles. Siis ta juba pani tuld. Aga sel korral läks õnneks, ei ujunud vastu (arvtavat) laipa ega kalamehe tamiili. Ja see 15-16 kraadi ei tundunudki nii jahe.
Teisipäeval tuli laagri kõige pikem trenn: 5:52 ja 148 kilomeetrit. Käisime Solleris. Väga kena kohake oli. Helgor teadis, et seal on maitsvat käsitööjäätist, aga kui kohviku ukse ette jõudsime, selgus, et see avatakse alles poole tunni pärast. Kuna meil oli pikk sõit ees, ostsime jäätist teisest kohvikust. Sollerist väljasaamiseks tuli sõita 14 km tõusu. See oli päris tõus. Arvutasin välja, kus maal peaks kompuutril mägi otsa saama ja lihtsalt sõitsin. Erinevalt kitsekast ei läinud siin vahepeal tee alla, ainult üles. Esimest korda jõudsin ka bensukasse, millest olin varem vaid jutte kuulnud. Tõusumeetreid kogunes paar meetrit alla 2000.
Kolmapäeval oli puhkepäev ja pääsesin ainult 5000 m ujumisega ning jõusaaliga. Vaba aja sisustamiseks kirjutasin postkaarte. Kombe kohaselt panin need posti viimasel päeval.
Neljapäeval oli laagri kirss tordil - Sa Calobra. Bensukasse, sealt veel 2,5 km tõusuke, mida Helgor pidas saare kõike lollimaks tõusuks ja siis suur ussist allalaskumine. See nägi ülevalt täiesti ebareaalne välja. Aga okei, tuleb alla saada. Sain alla nii, et sõitsin Marko taga ja juhiste järgi. Viimane tähendas seda, et kui buss kurvis ukerdas, pidin sisekurvist läbi lipsama bussi ette. Päris rebel tunne oli. Õudne muidugi oli ka. Liiga palju ma vaateid ei nautinud, hoidsin pigem pilgu teel. Käed olid suurest pidurdamisest mega krampis. Ahh!! Lõpp paistis. Vahepeal tuli Raul vastu. Päris hull, ta sõidab seda üles. Huvitav, kuidas meie ring läheb, mõtlesin omaette. Alla jõudes sain teada, et lähme seda sama mäge tagasi. Hakkasin südamest naerma. Ma just sõitsin siit ju pool tundi alla. Mul kulub pool päeva, et siit üles saada.
Ma ei olnud kordagi mõelnud alla sõites, et see kõik tuleb uuesti üles ka sõita. Soller oli ju ka ring ja kitsekas. Mõte jäi poolikuks, kuna kitsekas oli ka ju edasi-tagasi. Tõmbasin Snickersi sisse ja tuld. Teadsin, et natukene alla 10 km on tippu. See muidugi oli senistest kõige mägisem mägi. Mulle see suurt midagi ei ütle, aga Sa Calobra on esimese kategooria tõus.
Käigud said suhteliselt alguses otsa ja vastutuul kimbutas ka osadel lõikudel. Samas oli tuul ka vahepeal tagant ja siis oli lausa mõnus. Katrin oli seda sõitnud eelmisel aastal ja mind mõnevõrra hirmutanud. Üks hetk oli juba viis kilomeetrit lõpuni. See tähendas, et alla poole oli veel jäänud. Ma jõuan küll, sisendasin endale. Mingi hetk sõitsid Villu ja Margus, kes sõitsid tugevate poiste pundis, meist mööda. Nad ei teinud teist nägugi. Okei. Nägin peatselt üleval nõelasilma kohta. Marko ütles mingi hetk, et 10 minuti pärast oleme üleval. Ma ei uskunud, et nii kiiresti. Tahtsin sellest autotee ussist veel pilti teha, aga kartsin, et ei saa vajalikku hoogu, et jalg pedaali saada ja liikuma hakata, mistõttu loobusin pildist. Õnneks on seal vahvad fotograafid, kes sinu eest pilte teevad. Küll mõnevõrra igavaid võttes arvesse, mis ümbruses loodus on.
Ausalt öeldes kartsin hullemat. Aega kulus tõusuks 47.30 pluss miinus 10 sekundit. Tolleks päevaks oli tuul tõusnud, mistõttu väristasin laskumisel jalga rohkem kui tõusul. Õnneks läks kõik kenasti ja Marko ja Priit tõid meid söögi ajaks koju. Kogu sõiduaeg 5:16 (123 km) ning tõusumeetreid 2250. Õhtul oli poolteist tundi jooks+ÜKEt, mille pidasin kenasti vastu.
Laager oli juba üsna lõpul. Kuna tagasilööke polnud, mõtlesin, et olengi päris lõvi ja täiega tubli. Ja siis see pauk tuli, eelviimase päeva 3-4 tunnises rattatrennis. Liitsime hommikul järele jäänud grupid ja asusime koos teele. Meid oli äkki 10-12. Kintsud olid esimesest meetrist valulikud. See tunne ei läinud ära ega paremaks. Võisin vändata, aga mingit jõudu jalgades ei tundunud. Tempo tundus liiga kiire. Jane oli eelmisel õhtul öelnud, et see sõit peaks olema midagi sellist pärast neid mägede päevasid, et sõiduisu tuleb uuesti tagasi. Umbes esimese tunni täitumisel tuli laskumine, kus pidi paar serpentiini olema ja kuna sadas, siis natuke libe. Seda mu kõrvad vajasidki. Lasin grupi endast mööda. Kõik laskusid must viie sekundiga mööda ja siis olid juba nii kaugel. Grupp võeti laskumiste all kokku, aga mind ajas närvi juba, kuidas iga kord nii maha saan jääda. Tundsin end hädapätakana ja silmad läksid märjaks.
Kui asjad tunduvad halvad, siis läheb veel halvemaks. Tuul läks aina tugevmaks. Ma ei jaksanud sõita. Mõtlesin esimest korda, et tahaksin koju keerata. Palusin paaril korral, et tempot nats alla võetaks, kuna kompuutril olid sellised vatid, millega ma kindlasti ei jaksa kolme kuni nelja tunnist sõitu teha. Hambad ristis kannatasin, ma ei tahtnud tunnistada, et kõige nõrgem olen. Vahepeal oli talutav, aga muist aega oli vastik. Sõidumõnust polnud haisugi. Lõpuks tuli kohvik. Kook, kohvi, koola ja geel. Selles laagris polnud ma veel geeli söönud. Selles laagris polnud ma ka veel tundud, et äkki ei jõua koju. Jõudsin järeldusele, et see oli raksem kui ükskõik, mis mägi, mida roninud olin laagri jooksul. Viimane pidi vahva pärituult lõik olema. Artast sõitsimegi koju 22 või 25 km 39km/h keskmist. Ma ei olnud õnnelik, et paari minuti võrra kiiremini koju jõudsime, ma ei olnud millegi üle õnnelik. Jätkuvalt oli kõik väga vastik. Võitlesin pisaratega. Ma ei tahtnud grupiga koos lõpuni sõita, tundsin, et vajan väikest tuulutusringi, et maa peale tagasi tulla. Sander liitus minuga. Mu tunded ja emotsioonid ei olnudki normaalsed, aga ma olin lihtsalt nii tühi. Kõik ajas mind nutma ja too hetk ei saanud aru, kust see kõik tuleb.
Praegu tundub see nutmine naljakas ja üle võlli, aga tol hetkel ma ei suutnud seda emotsiooni kontrollida. Tunni aja pärast alanud ujumistrenni eel lasin veel viimase kerge vihma kui Marko küsis, kuidas sõit läks. Pärast mingit minu pomisemist vastas ta, et kas arvasin, et tulin kergesse laagrisse. Ei arvanud ju. Aga ma ei arvanud, et selline päev paugust sisse sõidab. Jah, ma olin sajaga emotsionaalne, aga pidin selle tunde kuidagi endast läbi laskma. Arvan, et kui oleksin kõva kivi mänginud, hoiaksin seni seda enda sees. Õhtul olin juba korras ja suutsin nalja teha, ka selle üle, et ma päeval väike saamatusehunnik olin. Paistis, et mul on väga mõistvad trennikaaslased. Mõtlesin ka oma ujumis- ja jalgrattagrupi kohta luuletuse teha, aga see näkane paha tuju röövis mult kogu aja paaris tunniks, kuhu luuletamine planeeritud oli. Võib-olla tuleb see veel.
Viimasel päeval ootas ees kaks tundi jooksu. Jalad olid jätkuvalt ülikehvad, aga särasin rõõmust kui kahe tunni täitumisel 23 kilomeetrit ette lõi. Kui kehval päeval on enamvähem tempo (5:14 min/km), siis polegi ju halb. Viimane ujumine peale ja oligi kõik.
Trennivälistest tegevustest. Katrin ja Juss õpetasid mulle jooksu ajal sülitamist. Kaalusin, kas sellest siin kirjutada või mitte. Uus oskus pole häbiasi (Jack õpetas Titanicus Rose'i ka sülitama), kunagi ei tea, millal vaja võib minna. See on mul siiski üsna algtasemel, pea liigub liiga palju kaasa väidavad nad. Ja Insta tegin ka: https://www.instagram.com/peastmaria/. Selles olen ka veel väga algaja.
Minu avalöök Instas.
Tagasi tulles oli olemine esmalt päris harjumatu, midagi oli puudu. Esmaspäeval mõtlesin tööl, et mul oleks tarvis sellist seadeldist nagu oli filmis „Her“ peategelasel. See oli ipodi laadne jublakas, mida ta kandis rinnataskus, et pruut/operatsioonisüsteem saaks temaga kaasas käia. Katrin või Juss võiksid seda endaga ühes kanda mõned päevad. Pähkel muidugi on veel armsam kui enne ja leevendas seda tunnet kõvasti.
Õnneks ei ole ta veel küsinud, kas tossud või mina?
Laagri teise nädala (ehk siis laupäevast laupäevani) skooriks tuli 38 ja pool tundi: ratas 516 km (20 tundi), jooks 81 km (8,5 tundi) ja ujumine 19 km (6 tundi) ja muu 4 tundi.
Kokku sain kuueteist päevaga kokku sellised numbrid – 71 tundi puhast lõbu, sellest rattal 965 km (35,75 tundi), joostes 166 km (17 tundi), ujudes 33 km (11 tundi), jõusaalis 4,5 tundi, hommikuvõimlemine + muu 0,75 tundi.
See kõik väga meeldib mulle.
