kas see on raske ka?

See on peamine küsimus, mida küsitakse. Muidugi on see raske, aga olin selleks valmis. Ma ei läinud Otepääd läbima, läksin sinna kõva tulemust tegema, kuna eelmise aasta sooritus jäi kripeldama. Uskusin, et minus on enamat. Oli.

Selle aasta ettevalmistus, mis kulmineerub 23.09.2017 Itaalias aset leidva päris IM-iga, on möödunud ainult ühe suurema jamaga – põrutasin Vantaa triatloni olümpiadistantsil kanna ära. Selle järgselt ei jooksnud ma pea kaks nädalalt ja Tartu Mill triatlonil (olümpiadistants) sain vastava tasu, s.t aeglase 10 km aja. Kuna peatselt sai selgeks, et kanna osas pole vahet, kas jooksen lõike või ujun, siis tulid päris jooksutrennid kavasse tagasi. Kui Valgas olümpiadistantsi Eesti meistrivõistlustel seda päris tunnet ei olnud, siis Otepääl oli päris tunne olemas. Hooaja jooksul olen mitme võistluse järgselt pidanud tuju üleval hoidma endale selgitades ja korrutades, et sel aastal ei ole need minu distantsid, nii on hetkel ok ja kõik on teise eesmärgi nimel.

Nädala keskel tundsin, et kerge elevus hakkab sisse tulema. Reedel kadus söögiisu ja pea oli võistlust täis, kuigi ei mõeldud sellele, vaid proovisin asjalikult tööd teha. Kui katus juba täitsa sõitma hakkas, läksin tegin punase lipuga Anne kanalis kerge 20 min ujumise. Ujumine on minu jooga. Tunne läks oluliselt rahulikumaks. Õhtul tegin kerge ratta, et pisut uutmoodi sätitud possaga harjuda. Sadula taga olev pudelihoidja kukkus neli ristmikku enne kodu küljest. Viimase hetkel rattaparandus käib asja juurde. Sander arvas, et lisaks kahele kruvile ei ole vaja kinesioteibiga topelt üle tõmmata, aga mõistis, et see ei oleks kellegi heaolule hea (eriti tema omale), kui pudelihoidja koos ainsa pudeliga võistluse ajal peaks minema lendama.

Magasin sügavalt ja hästi, aga hommik tuli liiga ruttu. Kui õhtul oli kõik veel lõbus, siis hommikul sees keeras, fui oli, ma ei suutnud ühes asendis olla, katsusin jalad seinal püsida ja mõelda, et tegelikult on kõik väga hästi, väga äge lausa. Teadsin, et paar tundi veel ja siis läheb see tunne üle ning tuleb seda teha, mille jaoks olen üheksa kuud harjutanud ja mis on omamoodi peaproov Itaalia IM-iks.

Võrreldes eelmise aastaga, mäletan võistlusest oluliselt vähem. 63 sekundit alla 5 tunni möödus kiiresti. Ühe käe peal saab üles lugeda korrad, kui mõtlesin: miks ma seda teen? Finiš ja sellele järgnev andis jällekord vastuse, miks ma seda teen.

Ujumises lootsin kindlasti kiiremat aega. Olen sel aastal kõvasti ujunud ja basseinis ka kiiremaks saanud. Eelmise aastaga võrreldes olid olud raskemad. Vahest eelmine aasta oleksin selliste tingimuste korral otsa ringi keeranud ja pealtvaatajaks hakanud. Kevadlaagris avavees ujumine andis hea kogemuse lainetega ujumise tarvis. Ujumise ajal tundsin, et mul on pissihäda. Õnneks läks rattas ja jooksus selliseks higistamiseks, et rohkem sellest midagi ei mäleta. Väga suuri möödapanekuid vist suuna osas ei olnud. Alguses oli kraapivaid käsi ja üle puusade või käte ujuvaid kaasvõistlejaid, aga umbes poole kilomeetri pealt läks heaks.

Ahmisin vist palju õhku sisse. Tuli üks krooks ja sain aru, et neid krookse tuleb veel. Kui krooksu uuesti tegema hakkasin, tuli õhku nagu tühjenevast kummimadratsist, ühe joruna, välja. Seda juhtus paar korda. Õnneks tuli ainult õhku, mitte sööki ega söögi maitset. Veest väljudes vaatasin kella ja mõtlesin – s a a s t! Aeg 36:38, kesk kiirus 1:53 100 m.

Vahetusalas juhtus esimene pull asi, mida pole varem juhtunud. Tõmbasin vahetusala koti kuidagi nii lahti, et sinna jooksis sõlm peale ja kiiver ei tulnud välja. Proovisin seda ühte ja siis teistpidi välja saada. Suurema jõuga ja väiksema jõuga ning kiivrit kokku pigistades. Panin vahepeal numbrivöö peale, aga ikka ei tulnud kiiver välja. Sõlme vist harutama ei hakanudki, vaid mingi hetk sain aru, et olen loll – rebisin kähku koti katki ja võtsin kiivri sealt kaudu välja. Tahtsin juba tuld panna, sest olin aega kaotanud, aga tädi käskis kalipso ilusasti vahetusala kotti panna.

Esimese otsa Kanepisse pidin tagasi hoidma, siis tempot lisama, siis hoidma seda tempot ning siis sõitma nii nagu sõitma peab. Plaan oli sõiduks selge. Kõht oli tühi. Kiitsin oma kavalust rattakotti kaks lahtist batooni panna. Sõin neist poolteist distantsi jooksul ära. Vaatamata sellele, et vahepeal kallas, oli mul päris mehine janu. Kuna sain oma pudeliga hästi joodud, siis joogipunktides võtsin neilt esimeses lauas vett, kaanisin sisse nii palju kui jõudsin ja tagastasin vahetusalas pudeli. Toimis. Võrreldes Valga ja Milliga sain oma sõitu teha. Kahe võistlejaga tekkis situatsioon, et nemad laskusid massi tõttu kiiremini, mina sain mäkke kiiremini. Aga see käis kaks kolm korda ja siis jäi üks meist ette – mina.

Mure kaks ilmnes geelipudeliga. Nimelt ei saanud ma seda pärast geeli tarbimist pudelihoidjasse tagasi. See kõik on väga lihtne, kui ratas su kõrval seisab ja jalgadega maas oled. Võistlusel on kõik teine. Korraks mõtlesin, et viskan selle pudeli metsa, kui keegi ei näe, aga see oli ju Marko pudel. Sundisin end kokku võtma – ise olin loll, et seda rohkem ei harjutanud. Teisele rattaringile minnes sain infot, et kolm naist on suhteliselt lähedal. Ma ei osanud arvata, et nad nii kiiresti kätte saan. Ja tegelikult jõudsin ka neljanda naiseni. Ütlen ausalt ära, et mul olid väga head jalad. Raja äärest saadud juhiste kohaselt pidin end koguma, et möödasõite teha ja kohe edasi panna ning mitte mööduja ette passima jääma, aga nägin oma tempot ja sain aru, et ei pea end koguma, vaid saan kohe neid möödasõite teha. Sel hooajal õppisin lõpuks ka enne vahetusalasse jõudmist kingade hoo pealt lahtivõtmise ära. Olen selle pärast muidu pisut higistanud, aga võistlussituatsioonis kaob mu tavapärane memmekus ära. Kõik sujus, kuni 30 cm enne punast joont lendas pudel tagant. Ilmselt läksin jalga vastu. Elu kiireim paljajalu pidurdus, et pudel kätte saada. Triatlonis saab enamike asjade maha viskamise eest ajalise trahvi, mida tol hetkel vaja ei olnud. Aeg 2:38:54, keskmine kiirus 34,2 km/h.

Kaks ringi ümber Otepää on maiuspala. Peast käis läbi mõte ega ma ometi rattas üle ei pannud, kuna kuulsin, et olen pisikese edumaa saavutanud. Ameerikas elav sugulane Liis, kes oli samuti võistlemas, oli minust maas 3.30. Mingi hetk vaatasin, et jooksen väga sportlikest meestest mööda. Mäkke ikka väikese sammuga, mitte tulipunasesse, siis taastun, mäest alla lõdvalt ja kiiresti ning käik esimesel võimalusel sisse. Sattusin ühe blogi peale, kus kaasvõistleja, kellega tempod klappisid ja kellega jooksin koos pea 10 km, kirjutas selliselt: Ühe asja olen ma paljude võistluste jooksul ära õppinud, kui vajad raskel võistlusel tempotegijat, siis otsi sarnase tasemega naisterahvas. Mehed kipuvad võistlema, aga naised jagavad energiat väga targalt, nagu robotid. Ei mingit emotsiooni, testosterooni, vaid vaikselt kannatades tehakse töö ära. /--/ Minul oli väga raske, hingamisest sain aru, et tal oli ka raske, aga tal oli kaalul ka palju rohkem kui mul (vt Janar Novitski blogi jooks ja triatlon: „Jänese tegi jänest, aga haamri sain mina - Ironman Otepää 2017)“. Nagu ennist kirjutasin, siis võistlusest ma liiga palju ei mäleta. Üks kaasaelaja näitas mulle jooksmise ajal tehtud videot. 6 km ja ilus see ei ole. Ahmin õhku nagu kuival olev kala ja vingerdan peaga (tekib siis, kui väsinud olen), õlad on liiga üleval, käed peaaegu rusikas. Kui ma poleks seda ise läbi teinud, siis ei usuks, et veel 15 km vastu pidasin.

Vaatamata eelmises lõigus kirjutatule sain pingutada, sest jalad olid jätkuvalt head. Minu armsad tugevad kintsud. Nagu polekski enne 90 km sõitnud Otepää mägedes. Teise ringi alguses sain teada, et sugulane Liis on 30-40 sekundit tagasi võtnud. Mingi hetk hakkas kell jooksutempo osas segast panema. Kilomeerimärk tee kõrval näitas, et järgmine km on täis, kellal oli aga mitusada meetrit puudu. Kui lap vajutasin, et kõik jonksu uuest kilomeetrist läheks, ilmus ekraanile triathlon completed – pekki pekki pekki! Sain resume vajutada ja kõik oli jälle hea. Loobusin tempo vaatamisest. Pärast Jooksupartneri punkti, kus ma ei jõudnud lehvitada ega naeratada, kuna mul oli tuli takus, sain teada, et Liis on 2.40 maas. Lisasin grammi võrra tempot kui üks meessoost kaasvõistleja seda nõudis, kuuldes, et mul on viimane ring. Arvan, et pingutasin nii nagu suutsin. Kui oleksin 2 km enne lõppu haamri saanud, oleksin vahest teist värvi medali kaela saanud.
Viimasel 80 m leidus veel mingi käik, mida ei arvanud endal olevat poolpika triatloni lõpus (kes leiab Otepää triatloni FB-st livestream video üles, siis vt 5:45:30). Mu ette ilmus viimases ärapöördekohas üks naine ja mingi hetk oli selge, et ma pean temast ka ju mööda saama ja super-spurt tuli veel sinna otsa. Videost jääb mulje nagu polekski eelnevalt pingutanud. Aeg 1:38:42, keskmine tempo 4:37 min/km.

Võitsin ja sain aja alla 5 tunni!! Eesmärk oli 4.55. Aga vihma ja tugeva tuule 4.58.57 ongi normaalse võistlusilma 4.55. Ja nii palju tegi rõõmu, kui palju kaasaelajaid mul oli. See on maru! See on põhjus, miks osadel võistluspiltidel naerusuine olen. Samas on ka täiesti kivi näoga pilte, mis kinnitavad, et muidu olin oma võistlusmullis ja kõike endast andmas.

Võib-olla juhtus rajal midagi veel, aga ma ei mäleta.

Lihtsalt infoks, et pärast autasustamist tuli lavale Regatt. Jalad andsid tunda, et midagi on tehtud, aga see rõõm ja energia, mis võistlustest sain, pani mu tantsima. Üks hetk tuli kohtunik Teet meie juurde ja ütles Sandrile: „Kuule, selle peab vist teisele ringile saatma. Mul pojal on taskulamp kaasas“. Peale triatloni on mu lemmik sport tantsimine. Läksin triatloni-diskole, kus pidasin poolteist tundi vastu. 5 tundi ei ole kaugeltki minu limiit! Ironman – siit ma tulen!

Ja ausõna – ma veel hakkan kunagi ujuma ka!!