Elu kiireim Tartu Maraton
Sõit suuri üllatusi ei pakkunud – s.t seekord paaristõuked otsa ei saanud ja stardipaika jõudsin õigel ajal, kuid elevust oli siiski. Marko kirjutas ammu, et koormusi alla laskma ei hakka, nii et ootasin põnevusega, mis rajal saama hakkab. Laupäeva lõunaks oli jooksva nädala skoor 14 tundi, sh väikese errori tõttu tegin reedel esimese üle viie km ujumise. Vaatasin pooleteist tunni pealt kella ja mõtlesin, et peaksin juba lõpetanud olema, aga veel oli ujuda. Sain selle režiimi ujutud ja lõdvestuse ajal hakkasin otsast arvutama. Jõudsin niikaugele, et viis km tuleb vähemalt ära. Ühtäkki muutus trenn, mille 300. meetril keha andis tungivat signaali abort mission, oluliselt lõbusamaks. Elu esimene üle viie km ujumine :). Küsisin pärast trenni Markolt, kas oligi kaval plaan selline trenn kavasse panna, aga ta kinnitas, et see nii ei olnud. Reede lõunal oli mul massaaž ja õhtul kell 8 võitlesin unega.
Laupäeval oli tilu-lilu trenn Tartus, šokolaadikoogi küpsetamine võõrustajatele, lõunauinak ja päeva lõpuks maandusin Otepääl Triinu ja Rauli juures.
Päike paistis, mitte ei sadanud nagu ilmaprognoos lubas. Mõtlesin, et okei, vahetan prillidel klaasid ära ja panen need, mis lähevad päikese käes tumedaks. Jõuan ja aega on. Järgmisel hetkel olen aga oma eraldistardi ratta kõrval. Rehvid on tühjad, kuigi võistlus algab juba tunni pärast. Vend, kes ilmus ma ei tea kust, võttis tagavara ballooni ja lasi mõlemad rehvid täis. Nii, järgmised asjad – mida paganamat, mul on neli geeli. Kes võtab täispikale triatlonile kaasa neli geeli? Otsustasin jätta kaks geeli rattasse ja kaks geeli jooksule. Vaatasin ratast ja mõistsin, et midagi on veel puudu – sooladosaatorid. Kuidas saab nii halvasti olla ette valmistunud? Stardini oli jäänud väga vähe aega. Kaalusin, kas julgen Markole helistada ja öelda, et jätaks selle täispika vahele ja teeks mingi muu, sest asjad ei klapi. Äkitselt ärksin unest. Milline kergendus oli, kui sain aru, et pean ainult Tartu Maratonile minema, mitte täispikale triatlonile pooltühjade rehvide ja nelja geeliga.
Läksin aegsasti kohale mõjutatuna unenäost ja paari aasta tagusest sündmusest. Ööbisime Servamäel (esimene tõsisem mägi), mis on u 4 km stardist. Õhtul ööbimispaika sõites arutasime, kuidas kõik need tuhanded siit ainult kolme klassikajäljega üles saavad. Aknast välja vaadates nägime, et oi kui lahe, traktor teeb veel raja üle. Hommikul ei olnud lahe, sest traktor oli lükanud mäele u 8 rida klassikajälgi ja seda ka autotee peale, kust kaudu pidime Otepääle saama. Kõik oli ühtäkki väga valesti. Suusad olid Tehvandil, autoga ei saanud liikuda ning start oli 50 minuti pärast. Lootsime kas starti suusatada vahetusriiete kott käe otsas või kellegi hea inimese auto peale saada. Head inimesed olid lätlased, kes viisid esmalt ühed inimesed starti ja siis pidid meile järgi tulema. Suusakepid panime kohe nende autosse, et ei tekiks kiustatust kuidagi muudmoodi starti jõuda. Pole suuski ega keppe, pole ka maratoni. Tulid! Kui staadionile jõudsime, käis juba muusika ja võistlejad sisenesid stardikoridoridesse. Vihkasin seda olukorda. Mingi ime läbi saime kätte oma suusad, käisin vetsus ja jõudsime veel enne stardipauku oma koridori. Stardipauku oodates sain aru, et olen hommikusest rassimisest täiesti higine ja väsinud. Ja siis käis stardipauk.
Rohkem kõrvalepõikeid ei tule.
Sel aastal olin vast kahekümnes inimene oma stardigrupis, kes suuski stardikoridori viima läks. Stardini oli jäänud 30 minutit. Sain kõik vajalikud asjad tehtud. Kuna startisin 700-999 (äkki) vahemikust, teadsin, et alguses on palju tammumist ja seismist. Aga kuna distants on piisavalt pikk, siis pärast on aega pingutada. Nii oligi, et mitmel tõusul oleks tahtnud hoogsamalt minna, aga kaassuustajaid oli nii tihedalt, et hülgasin sees põleva plaani. Tegelikult oli väike takistus veel – ma ei olnud mõelnud sellele, kuhu geelid panen. Osad panin joogipudelihoidja taskusse, teised pistsin pükste värvli vahele. Ei olnud väga hea mõte, kuna üks vajus esimese 300 meetriga reie siseossa ja jäi sinna töllerdama. Proovisin erinevate tehnikatega seda allapoole suunata. Lõpuks jõudis see õnnelikult püksisäärde, kust seda oli teeninduspunktis väga lihtne kätte saada.
Suur osa distantsist sõideti kahel rajal ja pärast esimest kolmandikku ühel rajal. Teised rajad olid lihtsalt värsket lund täis, mille tõttu oli libisemine seal oluliselt kehvem. Sellist Harimäe laskumist ei mäletagi, kus pidid mitu korda laskumisasendist välja tulema, et hoogu lükata.
Millalgi pärast Harimäe tõusu sai rongis sõitmisest kõrini ja vajaduse korral mängisin lumesahka. Palju sõidetigi ainult ühel rajal ning möödumiseks tuli astuda kehvema libisemisega või üldse lahti sõitmata jälge. Mitmel korral oli nii, et tõusul sain peaaegu juba rongi ette, kuid laskumisel läks pool rongi must taas mööda. Õnneks järgneb laskumisele enamasti uus tõus ja järgmisel tõusul tegin nuki peal paar kiiremat paaristõuget, sain kõigist ette ja läinud ma olingi..
Tunnistan, et sain distantsi jooksul energiat ja motivatsiooni kui järjekordsest meestegrupist möödusin. Kui 30 km oli lõpuni jäänud, jagasin distantsi mõttes kaheks – 15 km sõidan selle tempoga veel ära ja viimased 15 km tulevad juba emotsiooni pealt.
Rajal sõitsin koos kolme inimesega, kellest ühte enam ei mäleta. Esimene oli "suusatüdruk". Tema järgi hakkasin mingi hetk radasid valima, sest ta tundus arukalt sõitvat ning tema järel oli hea laskuda. Vahepeal oli keegi veel, aga siis tuli "noor suusahull" sellise tempoga nagu oleks just rajale pääsenud. Ta liigutas nii energiliselt, et pakkus sellega mulle omamoodi rõõmu. Teadsin kohe, et pean temal silma peal hoidma ja teda mitte liiga kaugele laskma. Tema on kindlasti üks põhjus, miks tugeva lõpu tegin.
Igaks juhuks kandsin seljal ka 700 ml joogipudelit, et ikka raskem oleks. Ühtegi sõõmu sealt ei võtnud, aga kui kaasa juba sai, siis ära ei tihanud ka visata.
Pealtvaatajad olid toredad ja elasid kaasa. Võimaluse korral vastasin. Naeratuse tõi näole kui hõigati: "naine tuleb, läheb, läheb, hop, hop". Sain maratonieelseks skooriks 217 km. Lõpetasin netoajaga 4.07.02, mis andis mulle 14. naiste ja üldarvestuse 436. koha. Kaotasin 2018 võitjale, kelle aeg oli 3.08, napilt alla tunni. 2015 aastal oli võtja aeg 2.43. Rada oli mõnevõrra aegalsem, ma üksnes ei kujutanud seda ette. Keskmine pulss oli distantsil 164 ning maksimum 189. Jäin sooritusega rahule.
Õhtul ujusin 40 minutit rahulikult peale. Uni ei olnud öösel sügav ja tõusin enne äratuskella, aga hommikul pisut ringutades ei andnud ükski lihas tunda, kehitasin õlgu ja mõtlesin, okei siis. Keha on ilmselt aru saanud, et niisama ei tasu ohkida.
Ja õpin paremaid ja huvitavamaid pilte ka tegema. Kahe nädala pärast on aktiivse puhkuse nädal, siis võtan selle ette.